suoŗm *96 s sõrm, näpp ▫ pirksts (rokai) - sūormõd pǟl lu’ggõ sõrmede peal [~ üles] lugeda ▫ skaitīt uz pirkstiem; sūormõd pǟlõ vaņțlõ näppude peale vaadata ▫ skatīties uz pirkstiem; le’b sūormõd vaņțlõ läbi sõrmede vaadata ▫ skatīties caur pirkstiem; tundõ nemē eņtš vītõ suormõ tunda nagu oma viit sõrme ▫ pazīt kā savus piecus pirkstus; suormkõks nä’gțõ näpuga näidata ▫ rādīt ar pirkstu
- Sūormõd: pēgal, e’ḑḑisuoŗm, sidāmi, ni’mtimi (~ kūldakāndaji), piški-Ants. Sõrmed: pöial, nimetissõrm, keskmine, nimetu (~ kullakandja), väike Ants ▫ Pirksti: īkšķis, rādītājpirksts, vidējais, bezvārda (~ zeltnesis), mazais pirkstiņš [~ mazais Ansītis]. Tä’mmõn at pitkād sūormõd. Tal on pikad näpud. ▫ Viņam ir gari nagi [~ pirksti]. Tä’mmõn ä’b ūot sūormõd pū’dõd. Tal pole näpud puhtad. ▫ Viņš palaiž nagus [~ viņam nav tīri pirksti]. Sūormõd sõ’vlõbõd tīe tagān. Näpud sügelevad töö järele. ▫ Pirksti niez pēc darba. Tä’mmõn sūormõd sõ’vlõbõd, ku ä’b ānda tuoizõn armõ. Tal sõrmed sügelevad, et ei anna teisele rahu. ▫ Viņam pirksti niez, nedod otram mieru. Ta i’z liktā mittõ suormõ. Ta ei liigutanud sõrmegi. ▫ Viņš ne pirkstu nepakustināja. Ta mittõ suormõ mi’nnõn jū’rõ ä’b pūt. Ta mitte sõrme[ga]gi minu külge ei puutu. ▫ Viņš ne pirkstu man nepiedūra. E3 a
|