ältõ -- Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz

ältõ ¤20 vt

(a) kiigutada, kõigutada, õõtsutada ▫ šūpot, šūpināt
  • jaļgi ältõ jalgu kiigutada ▫ šūpot kājas; la’jjõ ältõ paati kõigutada ▫ šūpot laivu
  • Ta ǟlõb ja ǟltab ēņtšta. Ta kiigub ja kiigutab ennast. ▫ Viņš šūpojas un šūpo sevi. Lāinõd ǟltabõd. Lained õõtsutavad. ▫ Viļņi šūpo. Lind ǟltab tabārtõ. Lind õõtsutab saba. ▫ Putns šūpina asti. Ku jalgõ ǟltab, si’z ǟltab kuŗē lapstā. Kui jalga kiigutatakse, siis kiigutatakse kuradi last. ▫ Ja kāju šūpina, tad šūpina velna bērnu. KK78b28; 74.41
(b) hällitada ▫ auklēt
  • lapstā ältõ last hällitada ▫ auklēt bērnu
  • Ta ǟltab lapstā. Ta hällitab last. ▫ Viņš auklē bērnu.
(c) liputada ▫ luncināt
  • tabārt ältõ saba liputada ▫ luncināt asti

 

 

EsileheleUz galveno lapu


LIV  ET  LV  Kogu tekst / Viss teksts

 

 

 


Līvo kultūr sidām       Universitas Tartuensis     Latviešu valodas aģentūra