kīļ 1 *99 s kiil -u ▫ ķīlis - pūstõ kīļ puust kiil ▫ koka ķīlis; roudi kīļ raudkiil ▫ dzelzs ķīlis
- Kīļõ võib a’jjõ sizzõl, si’z lǭ’gõb kațki, ku attõ seļļizt pūd, mis ä’b lǭ’gõtõ. Kiilu võib ajada sisse, siis lõhkeb katki, kui on selllised puud, mis ei lähe lõhki. ▫ Ķīli var dzīt iekšā, tad pārplīst, ja ir tādi koki, kas nepārskaldās. Kīļ ka võib vȱlda sǟl, kus ajāmõst u’m sizzõl, la’z nustāg jo’vtõb kȭr ju i’lzõ jo’vtõb ki’vvõn. Kiil võib olla ka seal, kus tuleb sisse ajada, et käsikivil tõsta pealiskivi ülespoole. ▫ Ķīlis var būt arī tur, kur jādzen iekšā, lai paceltu rokas dzirnavām maļamo akmeni augstāk. Ajāb kīļ si’zzõl, la’z ta riktig pīlõg. Aetakse kiil sisse, et ta õieti püsiks. ▫ Iedzen ķīli, lai tas pareizi stāvētu. Pǟgiņ kȭrdidi u’m, ku kīļ sadāb ulzõ. Palju kordi on, kui kiil kukub välja. ▫ Daudzreiz ir [tā], ka ķīlis izkrīt ārā. Panāb kīļ va’izõ, la’z tēg īegõd kõzīzõks. Pannakse kiil vahele, et te saaksite vihaseks. ▫ Ieliek ķīli starpā, lai jūs kļūtu nikni. KK77a; PK8821
|
