kīlma -- Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz

kīlma 1 *46 s külm ▫ aukstums
  • rǭžki kilmõ sǭdõ natuke külma saada ▫ nedaudz apaukstēties KK78b61
  • Ma u’m sǭnd kilmõ. Ma olen külma saanud. ▫ Es esmu apaukstējies [~ dabūjis aukstumu]. Kīlma pī’lõb. Külm püsib. ▫ Aukstums pieturas. Kīlma ä’b vēļ lǟ’dõ je’ddõpēḑõn. Külm ei luba edasi minna. ▫ Aukstums neļauj iet tālāk. Līb kilmõ. Tuleb külma. ▫ Būs aukstums. Uksõst tulāb kīlma. Uksest tuleb külma. ▫ No durvīm nāk aukstums. Kīlmaks ä’b lǟ’ je’ddõpēḑõn. Külmaga ei edene. ▫ Aukstumā neiet uz priekšu. KK78; KK78b61; 79.6
kīlma 2 *46 adj külm ▫ auksts
  • kīlma āiga külm ilm ▫ auksts laiks; kīlma rištīng külm inimene ▫ auksts cilvēks
  • Mi’nnõn u’m kīlma. Mul on külm. ▫ Man ir auksts. Āiga īeb kīlmaks. Ilm läheb külmaks. ▫ Laiks kļūst auksts. U’m ne’i kīlma, ku u’m dõ’ŗžõmõst. On nii külm, et peab värisema. ▫ Ir tik auksts, ka jādreb. Kädūd ne’i je’n kīlmad ne’i ku mirīņõn. Käed niipalju külmad kui surnul. ▫ Rokas ir tik aukstas kā mironim. Kädūd, ne attõ kīlmad ne’i ku jeikabāld, ne’i ku jarā kilmõnd. Käed, need on külmad nagu jäätükid, nagu ära külmanud. ▫ Rokas, tās ir tik aukstas kā ledusgabali, kā sasalušas. Ku lǟ’b vie’d si’zzõl pie’zzõm, si’z u’m kīlma ne’i ku rōda; ku jūob, u’m kīlma ne’i ku jei. Kui läheb vette pesema, siis on külm nagu raud; kui joob, on külm kui jää. ▫ Kad iet ūdenī mazgāties, tad [tas] ir auksts kā dzelzs; kad dzer, ir auksts kā ledus. KK78; KK77a
kīlma|ve’rri *193 adj külmavereline ▫ aukstasinīgs
pǭļaz|kīlma *46 s lumeta pakane ▫ kailsals
  • Īezõ vȯ’ļ sūr pǭļazkīlma. Öösel oli kange pakane. ▫ Naktī bija liels kailsals. JL25
Kīlma|ūrga *47 Kīlmaūrga oja ▫ Kīlmiņu valks (loc.)

 

 

EsileheleUz galveno lapu


LIV  ET  LV  Kogu tekst / Viss teksts

 

 

 


Līvo kultūr sidām       Universitas Tartuensis     Latviešu valodas aģentūra