kūlõ -- Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz

kūlõ 1 ¤49 vt kuulda ▫ dzirdēt
  • Sinā ne’i jõvīst kūlõd nemē pi’ņ. Sina kuuled nii hästi nagu koer. ▫ Tu tik labi dzirdi kā suns. Ma kūliz siedā set ī’d kūoraks – siedā ä’b või uskõ. Ma kuulsin seda ainult ühe kõrvaga – seda ei või uskuda. ▫ Es dzirdēju to tikai ar vienu ausi – tam nevar ticēt. Tä’mmõn ä’b ūo kūoridi, ta ä’b kūl. Tal ei ole kõrvu, ta ei kuule. ▫ Viņam nav ausu, viņš nedzird. Ta võtāb si’n kūlõ. Ta võtab sind kuulda. ▫ Viņš tevi uzklausa. Ta i’z pa’n kūlõmõks. Ta ei teinud [~ pannud] kuulmaks. ▫ Viņš nelikās dzirdam. KK77 a; KK77b
kūlõ 2 ¤49 vi kuuluda ▫ ietilpt
  • Sīkrõg kūlõb je’dlõmiz Dūoņig pagāstõ. Sīkrõg kuulub endisse Dundaga valda. ▫ Sīkrags ietilpst kādreizējā Dundagas pagastā.
nanā *18 s

(a) nina ▫ deguns
  • nanā jūokšõb nina jookseb ▫ deguns tek; nanā jūokšõb ne’i nemē kõuvõ kievād (~ kievād kõuvõ) nina jookseb nii nagu kask kevadel (~ kevade kask) ▫ deguns tek tā, kā bērzs pavasarī (~ pavasara bērzs); nanā lǟ’b lǟlamstiz nina on kinni [~ läheb raskelt] ▫ deguns ir ciet; nanā tīlkõb nina tilgub ▫ deguns pil; sǭdõ pitkā nanā saada pikk nina ▫ dabūt garu degunu; kuskiz eņtš nanā teppõ kuhugi oma nina toppida ▫ bāzt kaut kur savu degunu; pitkā nanāks īedõ pika ninaga jääda ▫ palikt ar garu degunu; nanā tutkāmõst jarā võttõ nina alt ära võtta ▫ nocelt no degungala; na’nnõ mǭ’zõ tänktõ nina norgu lasta [~ maha riputada] ▫ nokārt degunu; na’nnõ pīliz a’jjõ nina püsti [~ pilvedesse] ajada ▫ celt degunu mākoņos; jõvā nanā andõ nina peale anda ▫ sadot pa degunu KK77 a; 79/6
  • Nanā sõ’vlõb, sǭb ūdtõ kūlõ. Nina sügeleb, saab uut kuulda. ▫ Deguns niez, dabūs jaunumus dzirdēt. Nanā sõ’vlõb, līb vī’mõ. Nina sügeleb, tuleb vihma. ▫ Deguns niez, būs lietus. Pī’lõb, nanā täuž. Seisab, nina täis. ▫ Stāv, pilns deguns. Sai pitkā nanā ja uid. Sai pika nina ja häbi. ▫ Dabūja garu degunu un kaunu. Tä’m opātimiz sie’ggõ na’nnõ i’z tep. Tema õpetamise sekka [ma] nina ei toppinud. ▫ Viņa mācīšanā [es] degunu nebāzu. Si’nnõn tu’lbõd nanāst jǭsõd u’lzõ. Sul nina on tatine [~ tulevad ninast oinad välja]. ▫ Tev deguns ir puņķains [~ no deguna auni nāk ārā]. Sīen vȯ’ļ knaš piški nanā ne’i ka gro’udõz. Sel oli ilus väike nina kui viljatera. ▫ Tam bija skaists mazs deguns kā grauds. Ta rabīz pi’ds na’nnõ. Ta lõi nina pihta. ▫ Viņš iesita pa degunu. Alā pa’n eņtš nanā a’mži! Ära pista oma nina kõikjale! ▫ Nebāz savu degunu visur. Mis sa ajād eņtš nanā a’mži! Mis sa topid [~ ajad] oma nina kõikjale! ▫ Ko tu bāz savu degunu visur! Ta tȭmbiz eņtš nanā tǟdõks – agā mingi kard vȯ’ļ. Ta tõmbas oma nina täis – vist mingi lõhn oli. ▫ Viņš savilka pilnu degunu – laikam bija kāda smarža. Alā nä’gțõ eņtš na’nnõ! Ära näita oma nina! ▫ Nerādi savu degunu! Ta nä’gțiz mi’nnõn pitkõ na’nnõ. Ta näitas mulle pikka nina. ▫ Viņš parādīja man garu degunu. Sa eņtš nanāks a’mži a’ilõd si’zzõl. Sa jooksed oma ninaga igale poole sisse. ▫ Tu ieskrien visur iekšā ar savu degunu. KK77 a; 79/6; 86/7; KK77b
(b) kärss ▫ purns, šņukurs
  • Sigā tīngab nanāks mǭdõ. Siga tuhnib kärsaga maad. ▫ Cūka ar šņukuru rakņā zemi. Sūr nanā ne’iku sigān, võib lǟ’dõ mǭdõ tīngam. Suur nina nagu seal, võib minna maad tuhnima. ▫ Liels šņukurs kā cūkai, var iet zemi rakņāt. KK78b43; KK77
(c) nokk ▫ knābis
  • Kūrgõn u’m pitkā va’imi nanā. Kurel on pikk terav nokk. ▫ Dzērvei ir garš, ass knābis. Seļļi nanā ne’i ka kūrgõn, sa võid lǟ’dõ boŗīdi akkõm ne’i ka kūrgõz. Selline nina kui kurel, sa võid minna usse püüdma nagu kurg. ▫ Tāds knābis kā dzērvei, tu vari iet tārpus ķert kā dzērve. Sīen vȯ’ļ seļļi nanā ku arāgõn. Sellel oli selline nokk kui harakal. ▫ Tam bija tāds knābis kā žagatai. KK77
(d) neem ▫ zemesrags
  • Kūolka nanā Kūolka neem ▫ Kolkasrags
pļakstõ ¤53 vi matsutada ▫ čāpstināt
  • Rištīng ä’bknaššõ sīeb pļakstõs, munt ro’vd ä’b tǭ’tõ kūlõ. Inimene sööb inetult matsutades, muud inimesed ei taha kuulda. ▫ Cilvēks nesmuki ēd čāpstinot, citi cilvēki negrib dzirdēt. KK77b
sõnā *18 s

(a) sõna, sõnum ▫ vārds, ziņa
  • mūnda sõnāks mõne sõnaga ▫ dažos vārdos; ī’d sõnāks ühesõnaga ▫ vienā vārdā; eņtš sõnādõks kītõ oma sõnadega öelda ▫ pateikt saviem vārdiem; sõ’nnõ kūlõ sõna kuulata ▫ klausīt; sõ’nnõ võtta sõna võtta ▫ ņemt vārdu; sõ’nnõ tūodõ sõna tuua ▫ atnest ziņu, atnest vārdu
  • Ta võtāb eņtš sõnād tā’giž. Ta võtab oma sõnad tagasi. ▫ Viņš ņem savus vārdus atpakaļ. Ma i’z sǭ mittõ sõ’nnõ sūstõ ulzõ – ädāgiz. Ma ei saanud sõnagi suust välja – ehmatasin. ▫ Es nedabūju ne vārdu ārā no mutes – nobijos. Mi’n eitõ sõnād kurkõ, ä’b või ulzõ kītõ. Mul jäid sõnad kurku [kinni] – ei saa välja öelda. ▫ Man vārdi iestrēga rīklē – nevar pateikt. Si’nnõn ä’b tu’l sõ’nnõ ä’b sūstõ, ä’b piergõst. Sul ei tule sõna ei suust ega persest. ▫ Tev nenāk ne vārda ne no mutes, ne no pakaļas. KK77b; KK77 a
(b) lubadus, tõotus ▫ vārds, solījums
  • sõ’nnõ pi’ddõ sõna pidada ▫ turēt vārdu; sõ’nnõ murdõ sõna murda ▫ lauzt vārdu
  • Ku ma eņtš sõnā tä’mmõn āndiz, ma pidāb eņtš sõ’nnõ. Kui ma oma sõna talle andsin, ma pean oma sõna. ▫ Kad es devu viņam savu vārdu, es turu savu vārdu. KK77b
strǭipõ 1 ¤55 vt

(a) tabada ▫ trāpīt
  • Sa laskūd, u’m tī’emõst ne’i, ku sa strǭipõd. Sa lased, peab tegema nii, et sa tabad. ▫ Tu šauj, jādara tā, lai tu trāpi. KK78b36
(b) juhtuda, sattuda ▫ trāpīties, gadīties
  • Ä’b ūo strǭipõn nǟ’dõ. Ei ole juhtunud nägema. ▫ Nav gadījies redzēt. Ma ä’b ūo strǭipõn kūlõ seļļizt sõ’nnõ. Ma ei ole juhtunud kuulma sellist sõna. ▫ Man nav trāpījies dzirdēt tādu vārdu. KK78b68; KK77 a
tšabā *39 s jabur inimene, tola ▫ jampampiņš, pamuļķis
  • Tša’bbõ jõ ä’b või kūlõ. Tola ei või ju kuulata. ▫ Jampampiņu jau nevar klausīt. Ta u’m īend seļļiz tšabāks. Ta on jäänud selliseks narriks. ▫ Viņš ir kļuvis par tādu jampampiņu. Tšabān tšabā rõk. Narril narri jutt. ▫ Pamuļķim pamuļķa valoda.
võttõ ¤19 vt

(a) võtta ▫ ņemt
  • ja’ggõ võttõ osa võtta ▫ piedalīties; i’lzõ võttõ üles võtta ▫ pacelt ~ novākt; i’ļļõ võttõ üle võtta ▫ pārņemt; jarā võttõ ära võtta ▫ atņemt; jū’rõ võttõ külge võtta ▫ pieņemt; kūlõ võttõ kuulda võtta ▫ uzklausīt; pillõks võttõ tõe pähe võtta ▫ ņemt par pilnu; si’zzõl võttõ sisse võtta ▫ ieņemt; vāldiņ võttõ lahti võtta ▫ izjaukt; vastõ võttõ vastu võtta ▫ pieņemt; vi’zzõ võttõ kinni võtta ▫ saņemt ciet; tuo’dkõks võttõ tõena võtta, tõeks pidada ▫ pieņemt par patiesību; vigāks võttõ pahaks panna ▫ ņemt ļaunā; võtāb jarā ne’iku kä’dkõks võtab ära nagu käega ▫ noņem kā ar roku KK78; J4; KK77 a
  • Algõ võttõg vigāks. Ärgu pangu [~ võtku] pahaks. ▫ Lai neņem ļaunā. Mǭsõ u’m, ma võtāb i’lzõ. On maas, ma võtan üles. ▫ Ir zemē, es paceļu augšā. Ma võtāb tä’m vi’zzõ. Ma võtan ta kinni. ▫ Es saņemu viņu ciet. Ma võtīz rǭ’ tä’mstõ. Ma võtsin temalt raha. ▫ Es paņēmu no viņa naudu. Ma võtīz sīe ve’ļ, mis minā ī’ž tǭ’ž. Ma võtsin selle venna, keda mina ise tahtsin. ▫ Es paņēmu to brāli, kuru pati gribēju. Munt jõvā āt mie’rsõ ja tikkiž ānkaŗplatšīd attõ jõvā si’zzõl võttõd, neiku munt ä’b sǭtõ. Muud on juba merel ja kõik ankruplatsid on juba sisse võetud, nii et muud ei saa. ▫ Citi jau ir jūrā un visas enkurvietas jau ir aizņemtas, tā ka citi nedabū. Ta võtāb si’n kūlõ. Ta võtab sind kuulda. ▫ Viņš uzklausa tevi. KK78; KK78b60; D18; 152.1/8
(b) tappa ▫ nokaut
  • Ku sigā võtāb jarā, si’z u’m tǟnda jǭ’tõmõst. Kui siga tapetakse ära, siis peab teda jahutama. ▫ Kad cūku nokauj, tad tā ir jādzesē. KK78a46

 

 

EsileheleUz galveno lapu


LIV  ET  LV  Kogu tekst / Viss teksts

 

 

 


Līvo kultūr sidām       Universitas Tartuensis     Latviešu valodas aģentūra