¤19 -- Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz

jettõ ¤19 vt

(a) jätta ▫ atstāt
  • īlma pǟlõ jettõ ilma peale jätta ▫ atstāt uz pasaules; jarā jettõ maha jätta ▫ pamest; tagān jettõ järele jätta ▫ atstāt iepakaļ
  • Ta vīž mi’n īņõ ja jetīz īlma pǟl. Ta viis mu kaasa ja jättis ilma peale. ▫ Viņš aizveda mani līdzi un atstāja pasaulē. Ma jetāb pi’ņ eņtšõn. Ma jätan koera enesele. ▫ Es atstāju suni sev. Ma jetāb sīnda ma’ggõm. Ma jätan sind magama. ▫ Es atstāju tevi guļam. KK77a; KK78a47
(b) loobuda ▫ atteikties
  • Ma jetāb siedā. Ma loobun sellest. ▫ Es atsakos no tā. 2Kr12.6
kattõ ¤19 vt katta ▫ segt, klāt
  • vi’zzõ kattõ kinni katta ▫ aizsegt; loudõ kattõ lauda katta ▫ klāt galdu; lo’vvõ kattõ sängi katta ▫ klāt gultu
  • Lu’m katāb mǭdõ. Lumi katab maad. ▫ Sniegs klāj zemi.
kittõ 1 ¤19 vt

(a) kütta ▫ kurināt
  • ǭ’jõ kittõ ahju kütta ▫ kurināt krāsni
  • Ma si’nnõn kitāb! Ma sul kütan [naha kuumaks]! ▫ Es tev sakurināšu [pirti]!
(b) põletada ▫ dedzināt
  • jarā kittõ maha põletada ▫ nodedzināt; rǭ’gidi kittõ hagu põletada ▫ dedzināt žagarus; tēgaļi kittõ telliseid põletada ▫ dedzināt ķiegeļus; tõrrõ kittõ tõrva põletada ▫ dedzināt darvu
  • Ta kitāb sōna jarā. Ta põletab sauna maha. ▫ Viņš nodedzina pirti. KK77a
(c) kuumutada ▫ karsēt
  • Roudõ sa panād tu’llõ ja kitād punīzõks. Rauda paned sa tulle ja kuumutad punaseks. ▫ Dzelzi tu liec ugunī un uzkarsē sarkanu. Kittõd jarā, si’z ta ȭgõb. Ära kuumutatud, siis ta hõõgub. ▫ Uzkarsēts, tad tas kvēlo. KK78b39; KK78
(d) kõrvetada ▫ svilināt
  • Pǟva kitāb, u’m lǟ’mõst vǭŗõ! Päike kõrvetab, peab minema varju! ▫ Saule svilina, jāiet ēnā. KK78a58
mattõ ¤19 vt matta ▫ apbedīt, apglabāt
  • Ta matīz eņtš izā Sīkrõg kālmata’rrõ. Ta mattis oma isa Sīkrõgi kalmistule. ▫ Viņš apbedīja savu tēvu Sīkraga kapos. Ta matīz eņtš rǭ’ mǭnalā. Ta mattis oma raha maha. ▫ Viņš noglabāja savu naudu zemē.
nuttõ ¤19 vt

(a) hüüda ▫ saukt, dēvēt
  • Kui tēḑi nutāb? Kuidas teid hüütakse? ▫ Kā jūs sauc? Tǟnda nutāb Līzõks. Teda kutsutakse Līzõks. ▫ Viņu sauc par Līzi.
(b) kutsuda ▫ saukt, aicināt
  • a’bbõl nuttõ appi kutsuda ▫ saukt palīgā KK78b8
piettõ ¤19 vt

(a) petta ▫ krāpt, mānīt
  • jarā piettõ ära petta ▫ piemānīt 2Pt2.14
  • Ta pietāb mīnda. Ta petab mind. ▫ Viņš mani krāpj. KK78b16
(b) valetada ▫ melot KK78
  • Ta pietāb siedā mi’nnõn. Ta valetab seda minule. ▫ Viņš to man melo. Ta ne’i je’nnõ pietāb ku irm u’m kūldõ. Ta nii palju valetab, et hirm on kuulata. ▫ Viņš tik daudz melo, ka bail ir klausīties. Pietāb ne’i, ku mittõ sīlmad ä’b likkõt. Valetab nii, et silmgi ei liigu. ▫ Melo tā, ka ausis [~ acis] nekustās. Ta pietīz tä’m pǟl. Ta valetas tema peale. ▫ Viņš apmeloja viņu. Ku mi’nnõn u’m kītõmõst, mi’nnõn u’m pietāmõst. Kui ma pean ütlema, siis ma pean valetama. ▫ Ja man ir jāsaka, man ir jāmelo. Kis pietāb, võib vālda mustāks tī’edõ. Kes valetab, võib valge mustaks teha. ▫ Kas melo, var baltu padarīt melnu. Ta pietāb ne’i, ku sū vǟndab. Ta valetab nii, et suu suitseb [~ kerib]. ▫ Viņš melo tā, ka mute pinas. Pietāb ne’iku pi’ņ. Valetab nagu koer. ▫ Melo kā suns. KK77 a; KK77b; KK78b16
uttõ ¤19 vt haukuda ▫ riet
  • utāb ne’iku pi’ņ haugub kui koer ▫ rej kā suns KK78a22
  • Re’bbi utāb. Rebane haugub. ▫ Lapsa rej. Mõtsātikā utāb. Metskits haugub. ▫ Stirna rej. Pi’ņ utāb nī’emõ. Koer haugub lehma. ▫ Suns aprej govi. Pi’ņ utāb nī’emõ pǟlõ. Koer haugub lehma peale. ▫ Suns rej uz govi. Pi’ņ īrgõb uttõ. Koer hakkab haukuma. ▫ Suns sāk riet. KK78b49
võttõ ¤19 vt

(a) võtta ▫ ņemt
  • ja’ggõ võttõ osa võtta ▫ piedalīties; i’lzõ võttõ üles võtta ▫ pacelt ~ novākt; i’ļļõ võttõ üle võtta ▫ pārņemt; jarā võttõ ära võtta ▫ atņemt; jū’rõ võttõ külge võtta ▫ pieņemt; kūlõ võttõ kuulda võtta ▫ uzklausīt; pillõks võttõ tõe pähe võtta ▫ ņemt par pilnu; si’zzõl võttõ sisse võtta ▫ ieņemt; vāldiņ võttõ lahti võtta ▫ izjaukt; vastõ võttõ vastu võtta ▫ pieņemt; vi’zzõ võttõ kinni võtta ▫ saņemt ciet; tuo’dkõks võttõ tõena võtta, tõeks pidada ▫ pieņemt par patiesību; vigāks võttõ pahaks panna ▫ ņemt ļaunā; võtāb jarā ne’iku kä’dkõks võtab ära nagu käega ▫ noņem kā ar roku KK78; J4; KK77 a
  • Algõ võttõg vigāks. Ärgu pangu [~ võtku] pahaks. ▫ Lai neņem ļaunā. Mǭsõ u’m, ma võtāb i’lzõ. On maas, ma võtan üles. ▫ Ir zemē, es paceļu augšā. Ma võtāb tä’m vi’zzõ. Ma võtan ta kinni. ▫ Es saņemu viņu ciet. Ma võtīz rǭ’ tä’mstõ. Ma võtsin temalt raha. ▫ Es paņēmu no viņa naudu. Ma võtīz sīe ve’ļ, mis minā ī’ž tǭ’ž. Ma võtsin selle venna, keda mina ise tahtsin. ▫ Es paņēmu to brāli, kuru pati gribēju. Munt jõvā āt mie’rsõ ja tikkiž ānkaŗplatšīd attõ jõvā si’zzõl võttõd, neiku munt ä’b sǭtõ. Muud on juba merel ja kõik ankruplatsid on juba sisse võetud, nii et muud ei saa. ▫ Citi jau ir jūrā un visas enkurvietas jau ir aizņemtas, tā ka citi nedabū. Ta võtāb si’n kūlõ. Ta võtab sind kuulda. ▫ Viņš uzklausa tevi. KK78; KK78b60; D18; 152.1/8
(b) tappa ▫ nokaut
  • Ku sigā võtāb jarā, si’z u’m tǟnda jǭ’tõmõst. Kui siga tapetakse ära, siis peab teda jahutama. ▫ Kad cūku nokauj, tad tā ir jādzesē. KK78a46

 

 

EsileheleUz galveno lapu


LIV  ET  LV  Kogu tekst / Viss teksts

 

 

 


Līvo kultūr sidām       Universitas Tartuensis     Latviešu valodas aģentūra