Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz
Liivi-eesti-läti sõnaraamat. Koostaja eessõna
Sõnaraamat on koostatud abiks liivi keele õppijale, kasutajale ja uurijale Eestis ja Lätis. Selle ajendiks sai mu imetlusväärse keelejuhi, Kuoštrõgi külas sündinud ja enamasti seal elanud Katriņ Krasoni (10.08.1889–01.06.1979) maise teekonna lõpp.
Katriņ Krasonil on olnud minu jaoks eriline tähtsus seetõttu, et lisaks oma väga heale ja kujundlikule keelele elas ta oma viimased aastad 1976–1979 Irēl oma vanema poja juures ja oli kogu päeva vaba. Et minu peatuskohaks oli välitööde ajal Irē koolimaja, sain temaga töötada päevad läbi, kulutamata aega busside ootamisele või tunde kestvatele jalgsikäikudele. Katriņ Krasoni lahkumine oli selge märk sellest, et kadumas oli põlvkond, kes oli jõudnud saada täisealiseks veel suurel määral liivikeelses keskkonnas, enne kui algas ulzõajtõbāiga, aastaid 1915–1919 hõlmanud kõigi liivlaste Liivi rannast pagendamise aeg.
Juba varem oli liivi keel hakanud taanduma läti kiriku- ja koolikeele ees. Ulzõajtõbāiga-aegsete liivi laste enamik ja osalt ka nende vanemad võõrdusid lätlaste keskel maapaos elades liivi keele rääkimisest ega hakanud koduranda tagasipöördumise järelgi omavahel liivi keelt rääkima, nooremad lapsed enamasti ei õppinudki liivi keelt rääkima.
Parem oli laste liivi keele oskus neis peredes, kes olid põgenenud Eestisse või Venemaale ja sealt naasnud, sest sealses keskkonnas ei olnud läti keel eluliselt vajalik ja eesti keel isegi toetas liivi keelt. Aga nii ulzõajtõbāiga kui ka Läti esimese iseseisvusaja laste põlvkonda oli Teine maailmasõda ja eriti Nõukogude okupatsioon harvendanud eriti armutult. Lisaks osutus rannarahva põhiosa rannaalade keelutsooniks muutmise ja kalapüügi lõpetamise järel oma kodurannas töötuteks vahialusteks, mistõttu tööealised inimesed pidid leidma enesele ja oma peredele töö- ja elukohad Läti sisemaal, eriti linnades, kus liivi keele jaoks ei leitud enam ei aega ega kohta.
Veel samal 1979. aastal õnnestus jõuda selleni, et kauaaegne kooliõpetaja, Sīkrõgist pärit Pētõr Damberg (09.03.1909–25.04.1987) nõustus koostama liivi sõnavara sedelkartoteeki eesti ja läti vastetega. Pētõr Damberg oli 1930. aastate ajalehe „Līvli” algusperioodi keelekorralduse peaideoloog, liivi lugemiku „Jemakīel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierāst” ja veel rea enamasti käsikirja jäänud kirjutiste autor või kaasautor, hiljem Riia liivi koori „Līvlist” keelenõustaja ning ühtlasi väga laialdaste teadmistega kõikvõimalikel aladel liivi etnograafiast kuni taimeriigini. Sedelkartoteegi sõnavara valiku aluseks sai olude sunnil Karl Abeni „Eesti-läti sõnaraamat” (1967). Vastavalt töö kulule kohtusime korduvalt, enamasti Ādažis kas Pētõr Dambergi kodus või ühe ta naabri pool, kusjuures arutluse all olid nii sõnavara kui ka liivi keele morfoloogia küsimused. Viimaseks kohtumiseks jäi üks 1986. aasta augustinädal minu kodus Tartus. Pētõr Dambergi töö katkes eesti sõna teineteise järel. Seda tööd polnud samal viisil enam võimalik jätkata. Lisaks ei jätnud uued kohustused varsti mulle aega liivi keelega tegelemiseks. Sain vaid mõnevõrra jätkata välitöid. Alles pärast 2003. aastat osutus võimalikuks asuda sõnaraamatu koostamisele.
Pētõr Dambergi unistuseks oli hääbuva liivi keele velmamine ehk taaselustamine. Sisuliselt sama, siis veel käsikäes osalt toimiva keele säilitamisega taotles Läti esimesel iseseisvusajal tegelikult ka liivi rahvuslik liikumine. Samas ei ole võimalik taastada liivi keele kunagist murdelist mitmekesisust ega 19. sajandi lõpu või kasvõi 20. sajandi esimese kolmandiku rannakülade eluviisi, mida kajastab Lauri Kettuneni liivi keele (murde)sõnaraamat. Nüüd õpetatav keel peab paratamatult järgima küllaltki ühtset grammatilist reeglistikku ja samas pakkuma ka tänase igapäevaelu tingimustele vastavat sõnavara.
Ühtne grammatikareeglistik on ennekõike valikute küsimus, ning grammatika alused on liivi keele ülikooliõpetuses Eestis ja Lätis olnud juba pikemat aega enam-vähem ühesugused, liivi keele õpetus järgib idaliivi keeletarvitust (Kettuneni sõnaraamatus on tihti esikohal lääneliivi sõnakujud). Liivi keele sõnavara osas on vajadused jätkuvalt olnud suuremad kui võimalused. Käesolev sõnaraamat sisaldab seetõttu Pētõr Dambergi sedelkartoteegi ja minu poolt keelejuhtidelt kirjapandud ainestiku kõrval suurel määral ka liivikeelsetest trükitud ja käsikirjalisest tekstidest välja märgitud sõnavara, fraase ja näiteid. Ennekõike olen läbi töötanud kõik kättesaadavad Pētõr Dambergi osalusel valminud kirjutised, samuti Karl Stalte poolt tehtud Uue Testamendi tõlke (1937; 1942) ja Edgar Vaalgamaa tehtud Lutheri Väikse katekismuse osalise tõlke (1936). Ajakirjast Līvli on kasutatud vaid esimesi aastakäike. Mõnel määral ja ettevaatusega on kasutatud ka Lauri Kettuneni sõnaraamatut ning Tartus kirjandusmuuseumis leiduvat liivi sõnavara kartoteeki, kuivõrd nende allikate sõnavara murdetaust pole alati selge. Võimaluste piires on kasutatud liivlaste kirjavahetust, sh Didrõk Volganski kirju oma pojale Edgar Vaalgamaale, mille kasutamist Edgar Vaalgamaa järeltulijad mulle lahkesti on lubanud. Nii kajastab sõnaraamat ka mitmeid püüdeid tasandada liivi sõnavara arenduse lünki. Ilma varem kasutamata mõistete väljendamiseta pole seni pääsenud ükski sisukam liivikeelne kirjutis, ettekanne või sõnavõtt. Ennekõike on tegemist mitmesuguste rahvusvaheliste sõnade ja lihtsate tõlkelaenudega ning vanade sõnade tähendusväljade laiendustega. See jääb ilmselt liivi keele arendamisteeks tulevikuski. Kõigele vaatamata puudub sõnaraamatust ka rida igapäevaseid mõisteid väljendavaid sõnu või fraase, mida ei mina ega varasemad uurijad ole taibanud õigel ajal küsitleda või mida vanad liivlased ei suutnud meenutada või mis on lihtsalt märkamata jäänud. Lisaks pole mul olnud võimalik nüüd juba sõnaraamatu huve silmas pidades üle kuulata omaenese tehtud keelesalvestusi, mis on arhiveeritud Tallinnas ja Tartus, rääkimata teiste uurijate tehtud veel vanematest salvestustest Tallinnas ja Helsingis. Läbi töötamata on ka suurem osa ajakirjast „Līvli” ja mitmed käsikirjad ning muud materjalid. Loodan, et praegune sõnaraamat ei jää viimseks liivi keele sõnaraamatuks.
Kahel viimasel aastal on pearõhk olnud liivi sõnavara morfoloogilisel tüübistamisel, mis peaks olema abiks liivi keele uurijale ja õppijale. Esialgu ennekõike Pētõr Dambergi abil kontrollitud käänd- ja tegusõnade muutmistüüpide arv on paisunud peaaegu kahekordseks.
Olen lõpmatult tänulik kõigile rohkem kui poolesajale liivlasele, kes mind on õpetanud ja kannatlikult minu küsimusi talunud. Kõige enam Katriņ Krasonile ja Pētõr Dambergile, kelleta ma poleks seda tööd kunagi alustanud. Hilisemal ajal on mind suuremal määral aidanud Olga Rozefeld (*20.04.1904 Kūolkas), Elfrīda Žagare (*20.09.1914 Sīkrõgis) ja Poulīn Kļaviņa (*19.01.1918 Vaidis).
Märkimisväärne on ka minu esimesel liivlaste juurde tehtud uurimisreisil 1972. a suvel saadud õpetus Emma Hausmaņilt. Olin üht jutukat vana daami kuulates liivi kirjakeele kiuste ning liivi keele ülikooliõpetuse mõningal kaasmõjul ühel päeval jõudnud uskuma hakata, et õiges kaasaegses liivi keeles kasutatakse süstemaatiliselt läti verbiprefikseid ja otsustanud ise neid kasutama hakata. Juba ülejärgmisel päeval ütles mulle Emma Hausmaņ, et „Sa rõkāndõd nei ku lețli. Alā nei rõkānd!” – „Sa räägid nagu lätlane. Ära nii räägi!” ja suunas sellega mind mõtlema sellele, milline on hea liivi keel ja mis liivikeelses kõnes ühel või teisel põhjusel ei ole aktsepteeritav liivi keel. Seetõttu pärinevad sõnaraamatus kasutatavad näited hea liivi keele oskusega keelejuhtidelt ja kirjakeelest.
Sõnaraamatu käsikirja viimistlemisel ja vormimisel on väga suureks abiks olnud PhD Valts Ernštreits, kes sõnade, fraaside ja lausete läti tõlgete kaasajastamise või parandamise või siis läti keelde tõlkimise käigus on kaasa aidanud ka paljude muude vigade vähendamisele ja esituse lihtsustamisele. Suureks abiks on olnud ka konstruktiivsed ettepanekud ja terased tähelepanekud, mida on esitanud retsensendid ja samas parimad balti ja läänemeresoome keelesuhete tundjad filoloogiadoktor Ojārs Bušs ja filosoofiadoktor Lembit Vaba. Eesti keele ning läti keele osas on hoolsalt korrektuuri lugenud Ellen Niit ning Gunta Kļava. Suur tänu nõu eest ka Irisa Priedītele Läti Etnograafilisest Vabaõhumuuseumist ning Signe Tomsonele, Teodors Ernštreitsile ja Rita Elstiņale.
Kuigi sõnaraamatu ainestiku kogumine algas juba 1970. aastatel Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis töötades, on selle koostamine toimunud Tartu Ülikoolis ja saanud tuge Eesti Teadusfondi grantide 4643 ja 8409 ja Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema SF180076s08 poolt. Lisaks on Eesti Haridus- ja Teadusministeerium, Läti Keele Agentuur ning Liivi Sõprade Seltsi vahendusel ka Hõimurahvaste Programm toetanud sõnaraamatu toimetamist ja väljaandmist. Tänan head kolleegi ja teadusteema juhti professor Karl Pajusalu, kes on loonud mulle head tingimused teatavates ajalistes raamides põhiliselt sõnaraamatuga tegelemiseks. Kuigi need raamid on kitsavõitu, on need vähemalt selles mõttes kasulikud, et meie just nagu lõpmatu aeg kipub sageli lõppema varem, kui loodame. Palju tänu väärib ka minu abikaasa Maie, kes on aastaid pidanud taluma minu töötamist suvalistel kellaaegadel ning ametlikel puhke- ja puhkusepäevadel.
Sõnaraamatu koostaja
Tiit-Rein Viitso