Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārōntõz

Liivi-eesti-läti sõnaraamat. Ülesehitus

Sõnaraamatus on liivikeelsed sõnad, fraasid ja näitelaused esitatud koos tõlgetega eesti ja läti keelde, kusjuures tõlkeid eraldab teineteisest valge ruut ▫.

Liivikeelse ainestiku esitus järgib liivi õigekirjutuse reegleid. Reeglipärast kirjapilti on sõnastikus täiendatud kahe hääldust hõlbustava lisamärgiga:
1) ülakoma märgib rõhulises silbis tõusvale püsitoonile vastanduvat katketooni,
2) keskkõrgest pikast ō-st eristatakse variandina pikk madal ǭ.

Keeleõppija huvides järgivad liivikeelsete fraaside ja eriti lausete tõlked võimalikult suurel määral nende grammatilist ehitust. Et paljud näited pärinevad kõnekeelest, erineb mõnikord sõnajärjestus isoleeritult moodustatud lausete omast.

Eesti ja läti vastete puhul on võimalusel esitatud kirjakeelse sõna järel ka arhaisme või murdesõnu.

Sõnaraamatus on näidetes kasutatud eesti keeles liivikeelseid kohanimesid ja isikunimesid, kui on tegemist liivlaste asustatud ala või liivi soost isikutega, ning lätikeelseid vorme, kui on tegu Läti kohtadega, millel puudub traditsiooniline eestikeelne nimekuju.

Märksõna

1. Sõnaartikkel algab liivikeelse märksõnaga. Selleks on noomenitel (st nimisõnadel, omadussõnadel, arvsõnadel ja asesõnadel) üldjuhul ainsuse nimetava käände vorm, mitmuslikel nimisõnadel mitmuse nimetava käände vorm. Verbide (tegusõnade) puhul on märksõnaks infinitiivi vorm; ilma infinitiivivormita verbide erinevad vormid saavad üldjuhul omaette sõnaartiklid.

2. Märksõnad esitatakse vastavalt liivi keele tähestiku järjestusele:
Aa Ää Bb Dd Ḑḑ Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Ļļ Mm Nn Ņņ Oo Ȯȯ Õõ Pp Rr Ss Šš Tt Țț Uu Vv Zz Žž.

3. Täishäälikute pikkust märgitakse ülakriipsuga (makroniga) täishäälikutähe peal: Āā Ǟǟ Ēē Īī Ōō Ȱȱ Ȭȭ Ūū. Pikki täishäälikuid märkivad tähed järjestatakse koos vastavate lühikest täishäälikut märkivate alustähtedega; lisaks järjestatakse ka sõnaraamatus ō-st vormiliselt lahutatud ǭ koos alustähega o.

4. Kui märksõnad erinevad lühikese ja pika täishäälikutähe poolest, esitatakse esimesena alustähte, s.o lühikest täishäälikut sisaldav sõna, vrd aigā ‘äär’ ja āiga ‘aeg’, kiļ ‘musträhn’ ning kīļ ‘kiil -u’; muudel juhtudel juhindutakse esimesest erineva järjestuskohaga tähest.

5. Sõnaraamatus katketooni tähistav apostroof ei ole liivi tähestiku seisukohalt täht, tavatekstides tooni ei märgita ja sõnaraamatus seda sõnade järjestamisel üldjuhul ei arvestata. Kui aga kaks märksõna erinevad teineteisest ainult tooni märkiva apostroofi poolest, järjestatakse sõnaraamatus ainult tähestiku tähtedest (st püsitooniga) märksõna ülakomaga märgistatud katketooniga märksõnast eespool, vrd aigi ‘aegne’ ning a’igi ‘äärne’.

6. Liitsõnade osasõnad eraldatakse märksõnas üksteisest püstkriipsuga |. Käändsõnalises liitsõnas käändub tavaliselt viimane osasõna. Osas omadussõnalise algusosisega liitsõnades ühildub algusosis põhisõnaks oleva nimisõnaga; neil juhtudel eraldatakse märksõna vastavad osasõnad üksteisest topeltkriipsuga ||, nt pivā||kuodā (vrd pi’vvõkuo’ddõ ‘kirikut; kirikusse’, pivāskuodās ‘kirikus’). Lisaks liitsõnadele on osa laensõnu liivi keeles oma tähenduse poolest küll osasõnadeks liigendamatud, kuid liitsõna struktuuriga. Sellistes sõnades märgib piiri lünkkriips ¦, nt engõl¦maņ ‘inglane’.

Sõnaliik ja muuttüüp

1. Iga märksõna puhul näidatakse lühendiga selle sõnaliigiline kuuluvus, mida real juhtudel on täpsustatud. Tegusõnade puhul on üksteisest lahus hoitud (a) sihilised tegusõnad, (b) sihitud tegusõnad ning (c) abitegusõnad. Tegusõnadest moodustatud teo- ja tegijanimed loetakse üldjuhul nimisõnadeks. Põhisõnaga ühilduvad täiendina esinevad tegijanimed loetakse omadussõnadeks. Eraldi on märgitud semantilisi ja süntaktilisi püsiühendeid moodustavad eessõnad ja tagasõnad.

2. Sõnaraamatus kasutatavad sõnaliigilühendid on järgmised:

adj omadussõna ehk adjektiiv
adv määrsõna ehk adverb
intj hüüdsõna ehk interjektsioon
knj sidesõna ehk konjunktsioon
num arvsõna ehk numeraal
pn asesõna ehk pronoomen
pop tagasõna ehk postpositsioon
prp eessõna ehk prepositsioon
s nimisõna ehk substantiiv
va abitegusõna ehk abiverb
vi sihitu tegusõna ehk intransitiivne verb
vt sihiline tegusõna ehk transitiivne verb

Sõnaliigilühendi järel või seda asendav lühend all osutab, et tegemist on fraasi või liitsõna allegro- ehk kiirkõnekujuga. Vajadusel osutatakse sõnaliigilühendi järel ka sõna harilikule kasutusele kas ainsuses (sg) või mitmuses (pl).

3. Noomenid (nimi-, omadus-, arv- ja asesõnad) ning verbid (tegusõnad) jaotatakse muuttüüpidesse. Noomeni tüübinumbri ees seisab alati tärn *, käändumatute noomenite puhul asendab tärni ja tüübinumbrit ristaktsent ˟. Verbi tüübinumbri ees seisab rahamärk ¤.

Homonüümsed märksõnad ja polüseemia

1. Homonüümsed märksõnad eristab üksteisest märksõnale järgnev number 1, 2 jne. Homonüümsuse põhikriteeriumiks on märksõna sõnaliik. Eri sõnaliikidesse kuuluvad homonüümsed märksõnad on järjestatud vastavalt: nimisõna, arvsõna, asesõna, omadussõna, transitiivne verb, intransitiivne verb, abiverb, määrsõna, eessõna, tagasõna, sidesõna, hüüdsõna. Sama sõnaliigi piires loetakse homonüümideks sõnad, mille tähendustel ei ole ühisosa.

2. Sama märksõna piires esinevad erinevad tähendused järjestatakse ümarsulgudes esitatavate tähtede (a), (b) jne abil.

Märksõnad ja vasted

1. Märksõna tõlkes eraldatakse lähedase tähendusega sõnad üksteisest komaga.

2. Märksõna vaste täpsustav selgitus või iseloomustus esitatakse vajadusel sõna järel ümarsulgudes, nt klaas (anum). Eestikeelse vaste järel on vajadusel tüvevokaal, millele eelneb sidekriips, nt viil -u.

3. Lätikeelsetes vastetes on noomenid meessoo vormis, v.a juhul, kui vastava sõna puhul pole meessugu võimalik. Samuti esitatakse läti vastetes ja mujal verbe selliselt, et võimalusel kasutatakse prefiksita verbi ja samuti tulevikuvormide asemel ainult olevikuvorme.

4. Vähemtuntud terminite puhul esitatakse eesti- ja lätikeelse tõlke järel ümarsulgudes kursiivis eriala märgend:

anat. anatoomia
bot. botaanika
etn. etnograafia
folkl. rahvaluule
lingv. keeleteadus
mar. merendus
mat. matemaatika
med. meditsiin

5. Lisaks kodumaiste ja osalt ka välismaiste taime- ja loomaliikide või -sugukondade nimetuste eesti- ja lätikeelsetele vastetele esitatakse kursiivis ka vastav ladinakeelne nimetus.

Liitsõnad, fraasinäited, lausenäited

1. Sõnaartiklid võivad sisaldada märksõna konkreetse tähenduse kohta esitatavate andmete järel märksõnaga lõppevaid liitsõnu, samuti sõnakasutust ilmestavaid fraasi- ja lausenäiteid.

2. Liitsõnu eraldab eelnevast sõnaartikliosast valge ring ○.

3. Fraasinäiteid eraldab eelnevast sõnaartikliosast romb ♦.

4. Lausenäiteid eraldab eelnevast sõnaartikliosast must ring ●.

5. Liivikeelne näide võib sisaldada antud konteksti sobivaid täiendavaid sõnu või fraase, mis on ümarsulgudes esitatud kujul: (~ sõna või fraas), nt Kū (~ pīla; ~ pițki; ~ pǟva) tulāb i’lzõ. Kuu (~ pilv; ~ äike; ~ päike) tuleb üles. ▫ Mēness (~ mākonis; ~ negaiss; ~ saule) parādās.

6. Liivikeelsele sõnale või fraasile võib vastata tõlkes mitu enam-vähem samatähenduslikku fraasi või näitelauset. Selliste fraaside esituskujuks on: fraas 1 ~ fraas 2, nt ku’bbõ arābõ kokku variseda ~ kokku kukkuda ▫ sabrukt ~ sagāzties.

7. Liivikeelse sõna või fraasi tõlkimisel tavaomase sõna või fraasiga kasutatakse vajaduse korral sõnasõnalist tõlget, mille esituskujuks nurksulgudes on: [~ sõna või fraas], nt Lǭja īekõb mõtsātūlkõks. Paat hüppab lõunatuulega [~ metsatuulega]. ▫ Laiva lēkā dienvidu vējā.

8. Liivikeelses näites puuduv, kuid tõlke seisukohalt vajalik sõna või fraas esitatakse nurksulgudes kujul: [sõna või fraas], nt ainõ a’jjõ heina ajada [küüni] ▫ dzīt sienu [šķūnī].

Viited

1. Viitamisel kasutatakse märksõna täpset kuju koos homonüüminumbri ning vajadusel ka tähenduse tähisega, nt a’bbõnd|ajāji 1 (a). Muust tekstist eristamiseks on kõik viited hallis kirjas.

2. Viide esitatakse kindlat tähendust käsitleva sõnaartikliosa lõpul. Kui viide kehtib kõigi tähenduste puhul, juhatab selle sisse püstkriips |, nt tītštõ ¤53 vt (a) kuulutada ▫ sludināt (b) jutlustada ▫ sprediķot | > jutlõ.

3. Võrdusmärk = osutab märksõnaga võrdväärsele sünonüümile.

4. Suunamärk > osutab kirjakeele seisukohalt eelistatavale sünonüümile; kombinatsioon > Ø väljendab soovitust vältida märksõna kasutamist kirjakeeles.

5. Kaksiktilde ≈ osutab samaväärsele häälikulisele variandile.

6. Tilde ~ osutab märksõna samaväärsele häälikulisele variandile, mis asetseb põhimärksõnaga samas positsioonis. Allegrovormi juurest viidatakse sel viisil täiskujule.

Kohanimed

Kohanimedele laienevad üldjuhul sõnastikus kasutatavad esituspõhimõtted. Üldjuhul järgib eesti keelekasutus Läti kohanimede puhul Läti ametlikku traditsiooni. Seetõttu esitatakse lätikeelseid asustatud kohtade nimesid ainult üks kord. Erinevat nimekuju kasutatakse juhul, kui eesti keeles on olemas põlisnimi vastava asustatud koha jaoks või on tegemist liivlaste poolt ajalooliselt asustatud kohaga, mille puhul on olnud tavaks eesti keeles kasutada liivikeelseid nimetusi.

Liiginimetusega lõppevate kohanimede korral esitatakse liiginimetuse tüübinumber. Tüübinumbrile järgnev plussmärk viitab kohanime kasutamisele väliskohakäänetes, nt Va’id *142+ Vaide (vrd Vaidõl ‘Vaidis’). Kui liitsõnalise kohanime mõlemad osised käänduvad, esitatakse mõlema osise tüübinumbrid, nt Piški||salāts *194||*140.

Otsingusse!